Nõuanded
Tehisveekogu asukoha valik
Tiigi asukoha valikul peaks kindlasti arvestama lähedal kasvavate lehtpuude ja suuremate lehtpõõsastega ning olemasolevate valgustingimustega – päikese liikumist järgides tuleks tiigi planeerimisel eelistada poolvarjulist asukohta. Otsese päikesevalguse eest kaitstud koht aitab vältida suuri ööpäevaseid temperatuurikõikumisi, seda eriti suveperioodil ja pilvitutel suvepäevadel. Mida stabiilsem on vee temperatuur, seda stabiilsem on ka elukeskkond mikroorganismidele, kes aitavad veekogu puhtana hoida. Vette langev kevadine õietolm, õitsemise lõpetanud lilled ja sügisesed puulehed toodavad suures koguses kõdunevat orgaanilist materjali, seetõttu vahetult lehtpuude (eriti kaua lagunevad tammelehed!) alla rajatud veekogu puhul ei jõua tiiki puhtana hoida ka võimekad filtreerimisseadmed. Tähelepanu peaks pöörama ka okaspuudele. Okaspuude okkad ja käbid tiiki lagunevad tiiki kukkudes ning põhja vajudes samuti. Lisaks orgaanilisele materjalile sisaldavad lehed, okkad ja käbid parkaineid mis muudavad teie veekogu vee värvust. Loomulikult ei saa puulehtede tiiki sattumist välistada, kuna tuultega kanduvad nad sinna kõigist pingutustest hoolimata. Parimaks ja toimivaimaks lahenduseks on siinkohal skimmeri paigaldus. Skimmer koorib vee pinnalt kõik sinna sattunud osakesed (õied, seemned, lehed, okkad, käbid, muru ja heina niitmise jäägid jne) ja korjab need kergesti ligipääsetavasse ning lihtsasti tühjendatavasse konteinerisse. Skimmeritest pikemalt filtreerimise peatükis.
Tehisveekogu suurus ja sügavus
Veekogu planeerides peaks lähtuma kinnistu asukohast ja üldisest miljööst, tiigi proportsionaalsest sobivusest ümbritseva maastikuga. Rajatava tiigi suuruse üle otsustamisel saavad aga enamasti määravaks maavaldaja soovid ja võimalused.
NB! Tiigi planeerimisel tuleb kindlasti arvestada ka hooajalist elektrikulu, kuna filtreerimissüsteemid peavad sel ajal töötama 24/7.
Stabiilne ja ilma suurte ööpäevaste temperatuurikõikumisteta veekogu toetab looduliku tasakaalu jätkusuutlikkust ning kasulike mikroorganismide elutegevust. Selleks peaks tiigi sügavus olema vähemalt pooles veekogu ulatuses minimaalselt 1 meeter.
Et kalad saaksid tiigis talvituda, peaks kaladega asustatud veekogu sügavus olema 2 – 2,5 meetrit. Sellise sügavusega tiigis on kaladele piisav hapnikusisaldus ning vee temperatuur suveperioodil stabiilsem. Tavelperioodil on sellise sügavusega tiigi puhul kaladele ohtliku ja liiga paksu jääkatte tekkimine vähem tõenäoline. Kaladele sobiva tiigi planeerimisel peab kindlasti arvestama ka asjaoluga, et näiteks ühe täiskasvanud dekoratiivkarpkala kohta oleks minimaalselt 1000 liitrit vett.
Tiigi ehitusmaterjalid
Tiikide rajamisel kasutatakse enamasti kahte erinevat tehnoloogiat:
1. Veekogu rajamine geomembraani või tiigikilega
Geomembraan ja tiigikile pakuvad erinevaid võimalusi korrapäratu kujuga ja looduslikuna näiva veekogu rajamiseks.
Tiigi tarbeks kaevatud auk tuleb kindlasti puhastada teravaservalistest kividest ning tiigi põhi ja kaldad soovitame vooderdada esmalt õhukese liivakihiga. Alles seejärel paigaldatakse geotekstiil, mis annab täiendava kulumis- ja torgetevastase kaitse.
Järgnevalt paigaldatakse geomembraan/tiigikile geotekstiilile ning asutakse tiiki veega täitma, et geomembraan/tiigikile võtaks vee raskuse all soovitud kuju. Suuremate tiikide korral ankurdatakse geomembraani servad pinnasesse. Väiksemate tiikide ja veesilmade puhul piisab kui servadele laotada viimistluseks näiteks maakive vms.
2. Veekogu rajamine betoonist või betoonplokkidest
Betoneeritud veekogu rajamine on eelnevast kulukam ettevõtmine, see-eest on korrektse teostuse korral tegemist kauakestva ja tugeva rajatisega. Betoonist konstruktsioon kaetakse enne veega täitmist nö vedela tiigikilega e. spetsiaalse ühekomponentse veeorganismidele ohutu polüuretaanvärviga.
Filtreeritava vee teekond ja tiigifilter
Tiigi- või välibasseini vee filtreerimise teekond algab põhjatrapist ja skimmerist. Põhjatrapi puhul pole küsimust, kas seda üldse paigaldada, vaid pigem selles, kas paigaldada üks või mitu. Siin saavad määravaks tiigi põhja kallete suurused ja rajatava veekogu kasutusotstarve. Kaladega asustatud tiikide ja basseinide korral soovitame paigaldada ühe trapi iga 10-15m² põhjapindala kohta. See tähendaks 50m² suuruse põhjaga kalatiigi korral min 3 trappi. Välisbasseini ja kaladeta tiigi põhjas võib kasutada põhjatrappe hõredamalt.
Järgneb skimmeri või skimmerite valik. Kui veekogu lähiümbruses on kasvamas lehtpuid ja -põõsaid, siis soovitame valida suurema ja tõhusama skimmeri – suurem skimmer tagab hooldusmugavuse. Parema tulemuse saavutamiseks soovitaksime suuremate tiikide puhul kasutada ka mitut skimmerit. Kui lehtpuid ja põõsaid veekogu vahetus läheduses ei kasva, siis võib kasutada ka väiksemaid versioone. Skimmereid saab kasutada eraldiseisvana ja ka filtrisüsteemiga ühendatuna.
Kas veepumba toimel või gravitatsiooni jõul täituv filtrisüsteem?
Soovitame võimalusel langetada valik gravitatsiooni jõul täituva filtrisüsteemi kasuks, kuna sel juhul jõuavad suuremad osakesed filtrisse ja neid on lihtsam mehaaniliselt eemaldada. Pumba toimel täidetava filtrisüsteemi korral hakseldab pumba tiivik filtreeritavad jäätmed väiksemateks osakesteks, mille väljafiltreerimine on jällegi keerulisem.
Pakume erinevaid valmisfiltrid ja ka moodulaarseid süsteeme, mida saab ise vastavalt vajadusele komplekteerida. Kõige tähtsam on filtreerimismeetodite paigutuse õige järjekord. Parima tulemuse saavutamiseks võiks esimese astmena olla keeris-, sõel- või trummelfilter. Teiseks astmeks kangasfilter või muul moel mehaaniliselt peenosakesi filtreerivate filtrielementidega filter.
Mõningad näidislahendused:
Suuremad osakesed saime kätte, mis edasi?
Kui tegu on ujumistiigiga või tiigiga kus ei peeta kalu, siis võib (aga ei pea) siin filtreerimise lõpetada ja edasi pumbata vesi läbi UVC tagasi veekogusse. UVC seadmetest pikemalt allpool. Kaladega asustatud tiigi või basseini korral peab mehhaanilisele filtreerimisele järgnema bioloogiline filtreerimine. Seoses kalade elutegevusega ja muu vette sattunud orgaanilise materjali lagunemisega tekib vette lämmastik (NH3). Moodustunud lämmastikuühend on mürgine ja kõigile veeasukatele ohtlik (max 0,02mg/l). Nitrifitseerivad bakterid (Nitrosomonas) oksüdeerivad lämmastiku nitritiks (NO2) mis on samuti suures koguses ohtlik. Maksimaalne nitriti kogus tiigivees võib olla 0,2mg/l. Nitrifitseerivad bakterid (Nitrobakter) oksüdeerivad nitriti nitraadiks (NO3), nitraate aga suudavad omastada veetaimed. Kui tiigis taimed puuduvad, siis oleks soovitav nitraatide vähendamiseks ja kontrolli all hoidmiseks regulaarselt teostada osalist veevahetust.
Nitraadid on veeasukatele ohtlikud vaid juhul, kui nitraatide kogus tiigivees ületab 200mg/l ning nende kogust saab üsna hõlpsalt kontrolli all hoida spetsiaalsete mikroobide lisamisega. Valitud mikroobid muudavad nitraadid lämmastikgaasiks (N2), mis osaliselt eemaldub veest atmosfääri.
Seega tuleb tehisveekogus luua soodsad elamistingimused erinevatele mikroorganismidele, mikroobidele ja bakteritele. Lisaks elutingimustele peab tähelepanu pöörama mikroobidele võimalikult suure asustuspinna loomisele. Mida suurem pinnalaotus neile võimaldada, seda suuremas koguses neid sinna mahub ja seda efektiivsem on nende tegevus.
Üheks bioloogilise filtreerimise võimaluseks on tiigi põhi ja kaldad katta liiva või peenkruusaga ning varustada tiigivesi hapnikuga. Pealtnäha lihtne lahendus ja see ka toimib … mõnda aega. Liiv ja peenkruus omavad suurt pinnalaotust ning annavad üsna suure pindala bakteritele asustamiseks. Selle lahenduse puhul aga vajab liiv või peenkruus mõne hooaja möödudes põhjalikku puhastust ja läbiuhtmist. Ilma hooldamata küllastub materjal orgaanikaga ja ei ole seejärel enam piisavalt efektiivne. Hooldamata jätmise korral võib sellisel lahendusel olla isegi pigem negatiivne efekt kuna orgaanikaga küllastunud ja ilma vee läbivooluta ei oma materjal enam kõigile vajalikele bakteritele soodsaid elamistingimusi. Enim kannatab Nitrobakter, kes oma elutegevusega muudab ohtliku ja mürgise nitriti vähemohtlikuks nitraadiks. Nitrobakter on aeroobne bakter ja eelistab asustada sellised pinnad, kus on vee- ning seeläbi ka hapniku liikumine.
Kõigile kasulikele mikroorganismidele, mikroobidele ja bakteritele õigeid elutingimusi luues saavutate tiigis tasakaalu ja hädavajaliku ning tervikliku lämmastikuringe.
Hõlpsaim võimalus oleks paigaldada bioloogilist filtreerimist võimaldavad veepuhastusseadmed ja/või filtrielemendid. Parim lahendus oleks kasutada nö liikuva biomeedia (biokilekandja) tehnikat. Selleks on sisuliselt tarvis mehaanilisele filtrile lisada kamber või mahuti mis on täidetud heljuva biomeediaga, võimaldades tekitada kõigile kasulikele bakteritele asustamiseks võimalikult suurt pinnalaotust ja ka kaitstud pindasid mikroorganismidele. Kuna biomeedia peaks olema pidevas liikumises, et mikroobidel oleks maksimaalne kokkupuude filtrisse pealetuleva vee ning hapnikuga, siis selle saavutamiseks kasutatakse enamasti õhupumpasid ja õhukive. Õhu lisamine bioloogilisse filtreerimisse on hädavajalik ka mikroobide elutegevuse toetamiseks.
UVC seadmed
UVC seadmetega on võimalik hoida veesilm, bassein või tiik oluliselt puhtamana ja tervislikumana. Saab likvideerida mikroskoopilised ja heljuvad vetikad.
UVC Ultra Violet C spektum lühilaine (reeglina kasutatakse optimaalset ja suurima kasuteguriga 253,7nm lainepikkust) on desinfitseeriva toimega. UVC valgusega kokkupuutel on võimalik hävitada 99,99% kõikidest kahjulikest mikro-organismidest ja bakteritest. UVC lained deaktiveerivad bakterite, viiruste ja teiste patogeenide DNA, seega hävitavad nende võime paljuneda ja haigestumisi tekitada.
UVC seadme optimaalseks tööks peab olema seadmes vee läbivoolu hulk/kiirus ja seadme võimsus kooskõlas. Pigem dimensioneerida üle, kuna lambi kasutegur ajapikku väheneb. Bakterite ja viiruste tõrjeks minimaalne doos 16000 μW (mikrowatt) sekundis kuupsentimeetri kohta. Vetikatõrjeks minimaalne doos 22000 μW sekundis kuupsentimeetri kohta. Seega seadet valides peab hoolikalt kalkuleerima ja valima piisavalt võimsa seadme.
UVC seade paigaldatakse enamasti peale filtrit ja tagasivoolule. Eelistatud variant kuna filtrist tulev vesi on oluliselt puhtam orgaanikast ja seega ei määrdu seadme klaas liiga kiiresti. Seda varianti saab kasutada gravitatsiooni jõul täituva filtrisüsteemiga juhul, kui filtrist pumbatakse vesi tagasi veekogusse.
Kui kasutatakse veepumba toimel täituvat filtrit, siis paigaldatakse UVC enne filtrit.
Veepumba valik
Veepumba ja filtri valikul lähtutakse enamasti tiigi kubatuurist. Kuni 20 000-liitrise tiigi puhul peaks vee liikumine läbi filtri olema võrdväärne tiigi mahuga. Ehk kui Teie tiik on näiteks 17 000 liitrit, siis peaks filtri pump olema samuti umbes 17 000-liitrise tootlikkusega. Tähelepanu peaks pöörama pumpade tootlikkuse erinevusele sõltuvalt vee tõstest. Juhul, kui pump peab vee tõstma ühe meetri kõrgusele, siis tema kasutegur langeb ~10%, kui pump peab vee tõstma kahe meetri kõrgusele siis tema kasutegur langeb juba ~30%. Veepumba tootlikkusest sõltub ka rajatava torustiku läbimõõt. Kuni 10 000 l/h pumba korral peaks olema põhjatrapi ja skimmeri torustik min ∅50mm. Üle 15 000l/h peaks olema põhjatrapil ∅75mm ja skimmeril ∅50mm torustik.
Suuremate tiikide puhul võib vee liikumine olla tunduvalt aeglasem: ~100 000-liitrise veekoguse läbi filtri juhtimiseks oleks ideaalne veepumba tootlikkus ~50% tiigi mahust e. ~50 000 liitrit 24h jooksul
Õhupump
Õhupumba tootlikkus peab olema kaladega veekogu korral vastavuses veekogu/tiigi suurusega ja kalade kogumassiga. Optimaalne tootlikkus tiigi kubatuuri kohta:
Tiigi suurus liitrites / Õhupumba soovitatav tootlikkus l/min
4000 / 40
8000 / 80
12000 / 120
16000 / 160
20000 / 200
25000 / 240
30000 / 280
35000 / 300
40000 / 340
45000 / 400
50000 / 450
100000 / 600
*eeldusel et kalade asustustihedus ei ole enam kui 3,5kg/1000l
Optimaalne lahustunud hapniku sisaldus kaladega asustatud tiigis:
Vee temperatuur ºC /O2 küllastus mg/l / Kaladele min tase O2 mg/l
0,0 / 14,6 / 10,9
5,0 / 12,8 / 9,5
10,0 / 11,3 / 8,5
12,5 / 10,7 / 8,0
15,0 / 10,1 / 7,6
17,5 / 9,4 / 7,0
20,0 / 9,1 / 6,8
22,5 / 8,6 / 6,5
25,0 / 8,3 / 6,2
27,5 / 7,8 / 5,9
30,0 / 7,6 / 5,7